2019 oli täis aktiivset tegevust.
Kevadel, et peletada väsimust meie pimedast talvest, käisin korraks uudistamas Marokot.
Esimene vahepala tee ääres oli "kitsed puu otsas", kitsed poseerisid rahvamassile ülima rahuloluga.
ajalugu
kaubandus kitsastel tänavakestel
omapärane santeh. lahendus......
suur ja kõige moodernsem mošee
siin olid hobusetallid....tuhandeid aastaid tagasi
vanad roomlased jõudsid ka igale poole 
vaade nahatöökoja aknast - "aroom" oli nii paks et võiks kirve õhku riputada;
külastajatele jagati sisenemisel piparmündi oksi - kasutada sai vastavalt oma fantaasiale ja tundlikusele.
meeste töö
kõrbe hotellist ei oskaks basseini oodata, kahjuks jäid ujumisriided bussi...
kaamelite asemel kasutavad kõrbepojad nüüd kaasaegsemaid lahendusi
UNESCO pärand, ehk ronimine järjekordsele künkale
terve hotelli uksed ja laed olid sellist intensiivset värvi
"kohustuslik" meelelahutus turistile, kohalikele pakub lõbu valgetele naistele madu nina alla lükata, 85% juhtudest tuleb sealt parajat kisa;
üldiselt saab seal hakkama, aga naised kes teevad henna tatuusi on suht agressivsed, eriti mitmekesi - oma tööd üritatakse ikka lausa jõuga peale suruda - kuigi kui ma liikusin üksinda siis ei tulnud nad eriti ligi, aga olles koos grupikaaslasega lendasid nagu kaarna parv kallale.
Marrakech
ja nii see nädal läbi ka sai ja kodutee jälle paistis ees
Mälestuseks sai iga reisija käsitööna valminud laterna.
Ja edasi muretsesin ma endale ühe "pisikese" 29-jalase purjeka. Suvi, nii palju kui meil seda suve moodi aega oli, oli sisustatud.
Kui meile saabus pime aeg läksin otsima valgust ja soojust teisele kontinendile. Mehhikosse.
Sõit võtab aega ja on suhteliselt tüütu. Palju paremini sobiks teleporteerumine vms asi - mõtled kuhu tahad, teed ukse lahti ja oled seal .
Alustasime Mehhiko pealinnast Mexicost ja liikusime mööda vaatamisväärsuste radu Cancuni. Mägedest kuiva ja jaheda kliimaga (nagu meie suvi) alla ja Kariibi mere randadesse läbi kuuma ja niiske piirkonna.
mõnegi objekti suurust ei taju enne ja paremini kui koha peal, see mis pildil suur - võib osutuda tegelikkuses palju väiksemaks;
ja muidugi trepid, trepid - üles jumalate juurde ja alla pead sa oma võimete kohaselt saama 
mõnigi siluett või motiiv on üsna tuttvaliku moega, ehk kas "mõtted on õhus" või olid maailmas tihedamad kontaktid olemas....
Päikese püramiid - giidi sõnul suletakse varsti turistidele juurdepääs tippu
kohalik suveniiri pood, kus tehti ka väike presentatsioon kaktuste kasutamisest....alustades muidugi kohaliku mezcali degusteerimisest
ükski asi pole sirge - ehk kõik hooned on erinevalt vajunud, mis on järve põhja ehitamisel loogiline tulemus
pühad reliikviad, nagu ikka neist puudust pole - ilmutused, imetegevad asjad ja muu ajalugu
ja selliselt siis elatakse, tänapäev ja ajalooline arhitektuur kõrvuti
kui muidu ei saa aru kui viltu hoone on, siis "pendel" e. valgusti ei valeta
kuulus kalender ja võiks oletada et perioodi lõpp ei tähenda maailma lõppu, aga maailma lõpp kõlab palju effeksemalt?
katoliiklus on sujuvalt põimunud kohalike indiaani uskumustega, tekitades huvitava kompoti ja mis ütleks - see sobib?
oletatavad tantsijad - või eks arvake oma rikutusest lähtuvalt
iidne puu - asja on ikka nii et on mida vaadata
mustrid, mustrid
pilk hauakambrist välja....................õhk oli küll suht viletsa keldri oma, kuigi seal on kuiv ja kamber on praegu avatud
igat pinda tuleb sihtotstarbeliselt kasutada ja kes siis kiidab kui mitte ise
putukad ja kakao
vee reostus, mis väidetavalt tuleb naabritelt ja mida üritatakse vähendada , on silmnähtav - ja siis veetakse turiste loodust nautima läbi sellise "pudru" - oksad, plastik jms.
jõulu täht oma kodumaal
turul on tuttavad juurikad, mõõdud kohati väga teised
indiaani piirkonnas, kiriku sees ei lubatud pildistada - õnneks seal oli piisavalt hämar et sellisel soovil pole väga mõtet, aga omapärane see sisemus oli: seinad jms nagu ikka katoliiklikus kirikus, pühakute kujud on säilitamiseks pandud vitriinkappidesse, põrandal on õled või tegelikult vist mingid suured pikad okkad, seal siis istutakse, palvetatakse, juuakse....põletatakse küünlaid, ravitsetakse - kitse ma seal ei näinud, aga mõni kana võis vabalt olla....ehk mingi segu shamaani etendusest, joodikute (vm ainete kasutajate) suvepäevadest, koos hämmeldunud valgete turistidega....tuli ka klassikaline heaolu ühiskonna küsimus - kuidas siin tuleohutusega lood on....
järgmine turisti lõks - suletud turg vms kauplemise koht - pruutpaari rõivaste esitlus
jõulud lähenevad ja nagu ikka on see +25-+++ juures sürrealistlik
Kariibi mere veed
loeng teemal kuidas kasutada võrkkiike
meie lõuna - augus küpsetatud - minu tagasihoidliku arvamuse poolest ei oska nad midagi peale kana teha, kõik muu liha polnud eriti migni meistriteos - eriti kui teed koos korraga siga, kana jms
nendes kohtades kus turiste voorib rongkäikudena on müüjad rohkem "rikutud" ja lauluke (või kisa) "one dollar" käib nagu mantra
karsti auk, e. sinote - pühades sinotedes supelda ei tasu, aga turistide rahale vastu tulles on sulistamise kaevud avatud (maksad lisaväärtuste eest, vette saad tasuta)
rahvus õhtu, koos kontserdiga, ei saa sellest mööda ega ümber
ja siis jõudsime Cancuni, hommikul vee protseduurid, siis siesta, siis võid minna linna peale - ainult et linna kui sellist pole - ongi ainult hotellide piirkond ja linna osa kus elavad teeninduses töötavad inimesed;
vanad villad on suuresti lagunemas ja müügis;
sisuliselt on see kaluri küla koha peale ehitatud puhkekoht - nii et pidutsed kõrtsides, baarides, kui sulle selline meelelahutus sobib;
viimane ühine söömaaeg enne väljalendu
ja oleme tagasi hallis argipäevas...
