2017 aasta pidi olema ainulaadne. Sügiseks plaaniti Hoppetile reisi üle Atlandi ARC regatiga Kariibidele. Veel kevadel, kui laev tuli Tenerifelt Vahemerele suvitama, käisid selleks ettevalmistused.
Paraku elu ja ärilised eelistused teevad oma korrektiivid ja Hoppetil tuli oktoobriks koju jõuda. 

 

Kevadel jõudsin Tenerifelt Gibraltari külje alla, La Lineasse. Sealt tuli juba bussiga jõuda Malagasse lennuki peale. Algselt oli muidugi plaanitud Tenerife-Malaga, aga nagu ikka olid ilmal ja Hoppetil omad plaanid :)

Tenerifelt lahkudes oli ettenähtud vahepeatus Lanzarotel, et saaks sealses dokis Hoppeti korra välja tõsta n.ö. plaaniliseks hoolduseks.
Väljasõites ja saarte vahel töötas korralik "pesumasin", mis ka mõne kajuti väheke vesiseks tegi. Peab märkima et selline olustik ei olnud kõigile pardal viibijatele sobilik ja Lanzarotel paar inimest jättis meie seltskonnaga hüvasti.

Kohale me jõudsime, mõned päevad sai elatud "merevaatega suvilas" e. väljatõstetud laevas. Sadamatöölised panid meile paraadtrepi valmis ja elu nägigi välja nii, et ronisid mitu trepivahet üles, viskasid pilgu merele ja siis liikusid alumisele korrusele, kajutitesse.

 

Eesti mehed on kuldsete kätega mehed. Suurema osa vajalikust hooldusest tegi meeskond omal käel ära, töökojast laenutati vajalikud seadmed ja lõpus kohalik keevitaja tegi natuke tööd.

Egas siis midagi, seelikualune korda ja vette. Siis enam midagi ei takistanud liikumist Vahemere suunas.

Gibraltari väin, kui vaadata mõnda ilmaennustuse äppi näeb välja nagu korsten kust tuleb kõvasti "suitsu" välja - reaalsel sisenemisel see tähendaski et sulle tuleb vastu tugev õhuvool, (e. inimkeeli puhub tuul) ja võibki tekkida olukord, kus masin töötab, aga sa seisad paigal.

Kui otse ei saa - siis saab ringiga öeldakse, umbes nii ....mööda seina (kallast muidugi) hiilides jõudsime Vahemere vetesse ja õhtuks jahisadamasse.

Parasjagu oli Suure Reede eelõhtu, linnas liikudes sattusime rongkäikudele, mis andsid aimu tulevaste ürituste ulatusest.

Järgmisel päeval käisime Gibraltari poolel ära, dokumendi kontroll ja puha... Leidsime et neil on Estonian vodka kaubanduses täitsa esindatud. Tagasi laeva jõudes oli uus vahetus juba kohal.

Mind ootas aga varahommikul sõit Malaga poole. Uskudes Googlet tirisin oma kodinad enne koitu bussijaama. See oli küll lahti, aga mingit teenindavat personali ei liikunud seal enne kui ma sealt ära sain. Point siis selles et Google pakkus olevat bussi kl.6.00 hommikul - mida aga polnud oli buss. Jääbki mõistatuseks kas bussi ei tulnud seoses pidustustega või leidis Google otsing midagi olematut. Edasi sain kuskil 9 või 10 paiku mingi teise kohaliku liiniga.

Õnneks on Malagas bussijaam ja rongijaam kõrvuti. Kotid sai pandud rongijaamas pakihoidu ja ise sain teha linnaekskursiooni. Käes oli Suur Reede, mis tähendas kohalikele pidustusi, tänavad pandi kinni protsessioonide tarbeks, pealtvaatajad tulid oma istumistarvete ja söögiga varakult kohale sättima. Müüdi ka VIP, ehk linna vms poolt ettevalmistatud pinkidele kohti.  Rongkäigud on muljet avaldavad, iseasi mis muljet - ühelt poolt peab tunnistama et seal hoolitakse katoliikliku järelkasvu pärast, teiselt poolt - aastal 2017 tassida ja kummardada nukke.....minusuguses tekitab see hämmeldust. Aga inimesed on erinevad ja seni kuni asi ei ole jõudnud inimohverdusteni, võib igaüks uskuda mida tahab.

 

Etteastetega tutvunud liikusin rongijaama ja sealt metrooga lennujaama.

Mõni nädal peale koju jõudmist saingi teada et maailma avastamine jääb ära ja Hoppet liigub hoopis kodu poole.

See aga tähendas Sitsiiliast lahkumist juba juuli lõpus-augusti alguses.

Sellel et ma kogu selle teekonna kaasa tegin oli mitmeid põhjusi ja ma pean tänama oma tööandjaid kes võimaldasid mul seda teostada.

Ega siis midagi - liitusin Hoppetit koju saatva meeskonnaga. Kui juba - siis lõpuni....

See aga tähendas kassile "lapsehoidja" otsimist väga valel ajal - kõik selleks kvalifitseeruvad isikud olid puhkusel või minemas. Ahastus peaaegu et tuli peale, ma olin valmis laskma päris võõral inimesel kassihoiuga tegeleda, õnneks oli häid inimesi laiemas tuttavate ringis ja isand Smurf kolis "küla peale" silmaringi laiendama.

Nii leidsingi ennast juuli viimastel päevadel liikumas Sitsiilia suunas. Siracusani oli tee juba üsna tuttav. Seal korjas laeva reeder kogunenud seltskonna autosse ja viis meid veel umbes 100km lõunasse Porto Palo nimelisse kohta. Sealses kalurisadamas tehti Hoppetile hooldustöid ja sealt tagasitulek algas.

Vahemere läbimine toimus vana tuttava teekonnana. Sitsiilia-Malta-Sardiinia-Mallorca-Hispaania sadamad. Kuna Hoppet lahkus soojast piirkonnast siis kõik vanad ja uued Hoppeti eesti sõbrad üritasid mingi osa teekonnast temaga kaasa teha.  See osa reisist oli piisavalt rahvarikas, mingi aeg oli tunne nagu viibiksid Segasumma suvilas või mustlaslaagris.

Ööl enne Cagliarisse saabumist sai osaks rahutum ilm ja palavuse tõttu tekil ööbinuid saadeti alla kajutitesse. Mingi osa neist imbus aga vaikselt uuesti välja ja Hoppeti ahtritekk meenutas väikest magalat.

Paraku lähenes september ja laste koolikohustuses sundis peresi lahkuma. Cartagenas toimus suurem "pere heitmine" ja kuigi edaspidi liitus ja lahkus väiksemaid seltskondi ei olnud pardal enam seda suvelaagri tunnet.

See kord (kui mul polnud vaja) jõudis Hoppet ka Malagasse. Murphi seadus töötab.

Gibraltari väinas oli jälle tuuline ja me "lendasime korgina" sealt välja. Põhimeeskonna tujule ei mõjunud suund põhja poole eriti innustavalt. Naljatilgad unistasid laeva kaaperdamisest ja Kariibidele suundumisest. Ka see et n.ö. vastutulijad imestasid "kes see ikka sügisel põhja poole läheb" ei teinud asja paremaks.

Päevitamise ilmad lõppesid Portugali "nurga taha" liikumisega. Faro oli viimane suvituskoht. Edasi andis juba Atlant oma hingusega tunda sügise saabumisest.

Portos päikseline aeg asendus uduse vihmase niiskusega. Mingi hetk tundus et tuul puhub pilved minema ja saab veel lõunamaist kliimat nautida, aga see oli mõnetunnine pettus.

La Corunas ootasime mitu päeva Biskaia ületamiseks sobivat ilma. Seal jahisadamas muuli varjus oli kena soe sügis, kui liikusid piirkonnast välja siis said vaadelda kuidas lahelt tulevad tuulest rahutuks aetud lained.

Võrreldes Tenerifelt tulekuga polnud Biskaia ei parem ega hullem. Kapteni kogemus aitas valida sobivat momenti ja Bresti jõudsime ilma vahejutumiteta.

Prantsuse rannikust kuni Kieli kanalini oli vihm tavaline saatja. Diepes oli meil pikem ooteaeg enne kui tekkis aken tuulises ilmas ja meil oli võimalus võtta Inglise kanali läbimine ette. Prantsusmaal oligi vihmane üle päeva. Üks päev saad ringi liikuda, teine sajab 24tundi praktiliselt lakkamatult. Sellistel päevadel otsiti igasugused lauamängud ja filmivarud välja.

Kõge vesisem oli Amsterdami jõudmine.

Siis oli juba ka piisavalt jahe. Mul tuli oma riide varu mõne soojema riideesemega  täiendada. Kõik olemasolevad asjad olid märjad ja seda nägu et ei kavatsegi ära kuivada.

Muidugi kuivasid aga see võttis ikka mitu päeva aega.

Amsterdam tundus nii kodune olevat. Praamid on tasuta, kiired ja regulaarsed. Linn on ajalooline ja osalt modernne. Kõike natuke miksitud.

Hoppet vajas seal natuke remonti mis andis meile paar lisapäeva linnas.

Edasi Kieli kanal, enam nii märg polnud aga kiskus jahedamaks. Kanal annab ajaliselt võitu, samas sõidu ajal ümbrus ei paku midagi erilist.

Kielis olles tekkis mul väike kadeduse uss - Hollandi õppepurjekaid oli seal palju ja tuli juurde - miks Eestis pole 1% sellest, mereriik nagu me tahame olla......

Aeg läheb, tähtajad liginevad. Kurss Eesti poole.

Purjetamise ilma väga ette ei tulnud, rohkem ikka mootor purjetmise tüüpi liikumine.

Ventspils oli esimene kus sai õhtul sauna. Edaspidi oli iga õhtu peatus ja saun. Kui oled terve päev väljas tekil, siis õhtul kulub selline varbasoojendamine marjaks ära.

Mis siis ikka - käisime Nasval kontrollis. Haapsalus oli rahvarohke vastuvõt, pidu vaibus alles hommiku saabudes. Dirhami ja oligi Tallinn paistmas. 

01.10.2017 jõudis Hoppet Lennusadamasse.

Pered lohistasid oma liikmed vaikselt ja sujuvalt koju. Lõpuks jäid mõneks ajaks pardale noored kellel Hoppet oli koduks ja kes polnud veel uut elamist endale leidnud.

Korjasin kotimajanduse kokku ja lahkusin, Hoppeti projekt oli minu jaoks lõppenud.

Isand Smurf tuli koju järgmisel päeval, minust õnnelikumana koju jõudmise üle.

Hoppet sai uue reederi ja baseerub nüüd Saaremaal, tehes seal kohalike lõbusõite ujuvrestoranina.