Kunagi sai mööda maailma rännatud raamatute abil siiras teadmises et reaalsuses ei saa see olla teostatav.

Ajad muutuvad.

Nüüd saab olla piiranguks ainult majanduslik pool ja tervis.

See tähendab et tuleb võtta hetkest kõike mis võimalik - sest kui sa kaheksakümmneselt leiad seda mida otsisid kahekümneselt ei pruugi sa selle üle enam õnnelik olla.

No ja õnn on teekond sihini, kui tuntud fraasidest lähtuda.

Kunagi mõtlesin et kui mul heas seltskonnas jutt jookseb, mis see siis kirja panna pole. Paraku mingi hetk avastasin et jutustada lugu inimestele kes kohal ei viibinud on keeruline,

nali pole naljakas kui ei näe mis situatsioon kohapeal oli. Võib muidugi alustada algusest nagu Agu Sihvka või siis jutustada lugu piltlikult.

Fotokad on meil peres kogu aeg olnud. Filmi ja paberi ilmutamise, kinnistamise, loputamise rõõmud läbi tehtud.

Digiajastu on andnud sellele hobile palju juurde ja teinud ka fotologimise äärmiselt lihtsaks.

Mõni arvab et pilte on tüütult palju - jah, nõus. Samas dokumentaalfilmil on oma nish olemas. Ma paigutaks fotologi sinna vahepealsesse ossa ja see on minu lugu. Kellele meeldib midagi muud - tehke oma

maitse järgi.